Helloo

Polegi jälle midagi ammu kirjutanud.. Tõsi viimasel ajal on küll jube kiire võitu olnud, kuid kui nüüd kui järele mõelda, siis polegi nagu eriti midagi juhtunud.. Ma elan 22a sellist igavat elu hetkel kui enamus 50a.. St uudiseid nagu ei olekski.. Tavaline halli argipäeva elu ja tüüpilised mured on minust võimust saanud.. Isegi peole ei viitsinud see nv minna, vaid lõpetasin igavusest maja värvimise.. mis on nüüd lõpuks ometi võiduka lõpuni jõudnud. Samas uudiseid nagu oleks ka vb.. kuid mitte miski pole veel kindel.. seega aeg annab arutust. Kool hakkas pihta.. Väga chill.. St ta hakkas pihta juba ammu, kuid mina alles jõudsin sinna esimest korda see nädal. Kuid olenematta sellest et kool on juba 3 nädalat peal olnud, ei ole veel see seltskond jõudnud kaugemale, kui arutada, millise tulekustutiga arvutit kustutada ja milleks on ohtlikud lahtised juhtmed? No cmmon.. ma töötan nädalas üle 40h (mis on keskmine aussi nädala töömaht) ja ma ei leia.. miks ma peaksin oma aega raiskama lahtiste juhtmete peale.. Kusjuures mõnel oli isegi selle vastamisega veel raskusi.. Huvitav kas see oli nüüd vigase ing k pärast või siis ta tõesti ei saa aru, et ta võib nende otsa sinna väga vabalt koperdada kui ta pealaiali ringi mööda kontorit jalutab?

Samuti oli nv veel paar "head uudist" kuid sellel siin pikemalt peatuda oleks väga imelik ja ma isegi ei oska mingit seisukohta antud teemade puhul võtta, kui kehitada õlgu ja öelda et ju ma olen siis jälle milleski süüdi, mis teha?

Aga see selleks: Asjalikku juttu ka.. Täna selgus et ma vb pean mingiks ajaks Perthi minema komandeeringusse, ülemus kavatseb osta 4000 elektriposti sealt (päris natuke) Ja ta kavatseb hakata neid kõiki Sydneysse transportima.. Nojah läheb huvitavaks.. Täna käisime juba ühte semi ka vaatamas, mille ta vb ostab ära.. Vaene onu saab jälle 180 000aud arve.. Lihtne elu.. Ja muide ta on endas kaljukindel et ka mina peaks hakkama tema veoautoga sõitma.. Naljakas.. arvestades mu huvi puudumist antud valdkonnas (veoautojuhtimine), seda et siin on 2x kitsamad sõiduread kui eestis ja 4x suurem liiklus.. Siis ma pean kahjuks suurima "kurvastusega" sellest vahvast pakkumisest keelduma..

Mulle piisab sellest et ma saan lõpuks ehk järgmine nädal oma auto kätte ja mulle sellest piisab.

Muud nagu polegi.. Eks varsti on ehk rohkem kirjutada, kuna ma hetkel tõesti pole millegi huvitavaga tegelenud.. Shame on me :)

Another day, another dollar

25/07/2011

Järjekordse esmaspäeva saab seljataha visata.. Ma vihkan seda nädalapäeva.. sest alati esmaspäeviti juhtub midagi tööl.. Ei midagi küll tõsist aga just esmaspäevad on millegi pärast need, kus ma alati kriimustan ennast, või kukub midagi mulle kaela, või löön haamriga näpupihta või jumal teab mida veel.. Ilmselt see on selle pärast et pärast pühapäeva lihtsalt ei suuda jälle tööle minna ja jälle seda sama jama terve nädal aega jutti teha.. Ehk oleks tõesti viimane aeg karjääri vahetusele. Igaljuhul üle 6 kuu ma enam seal firmas ei tahaks olla, see on fakt. Korra oli ka kolimise idee, aga eks näeb mis elu toob. Uut sellist kohta linnale ligemal naljalt sellise raha eest ei saa. Nv oli tõsisem autode vaatamise päev.. Mis küll ebaõnnestus, kuna ma ei leidnud mitte ühtegi, mida oleks tegelikult tahtnud. Aga kuna ma olin vanematel külas ja Parramattas on hästi palju müügiplatse, siis alustasingi oma otsinguid sealt.. Kokkuvõttes oli elukogemus negatiivne ja fakt on, et diileritega ma mingit tegemist ei tee.

26/07/2011

Tänane hommik hakkas eriti veidralt.. Ma olen viimasel ajal palju unenägusid nägema hakanud, ma muidu ei ole neid kunagi näinud.. võinoh hommikul midagi mäletanud. Tänane hommik oli eriti veider.. Ma nägin unes et ma olin kuskil võõras linnas mingi jukerdava silkliga ja siis ma üritasin sellega liikluses liigelda, aga sellel ei töötanud ükski suunatuled ja siis autod signaalitasid mulle kogu aeg.. reaalsuses oli see tegelikult äratuskell mis undas.. Aga selle peale ärgates.. võttis mul oma 5min aega et aru saada kus ma olen ja mis on reaalsus.. väga naljakas igaljuhul :D. Tööpäev möödus nagu tööpäev ikka.. õhtul koju siis käisin täna ka jõusaalis (päris mõnus oli pärast) ja siis tagasi koju..

Muideks mul hakkas kool ka pihta.. väga suurepärane eks:)

Aeg on nüüd sättida ennast teleka ette, kuna mul on päris palju uusi häid filme. Varsti on ehk põhjust hakata tihedamini kinos käima ja tuua filmi rezisööridele raha sisse..

Minu sügav kaastunne ka Norrasse.. See mis seal toimus on kirjeldamatu.. Ma ei ole küll kunagi kellegi surma soovinud, kuid antud juhul pooldan ka mina sellele inimesele surmanuhtlust sest 21 aastat vanglat on sellisele mehele kindlasti liiga vähe!!

22/07/11

On reede. Hommikul sain veidi kauem magada, kuna vihma kõvasti kallas väljas ja kiiret polnud. Töölt tulles, polnud mul kehas kohta, mis oleks kuiv olnud, kuid ma sain sellest aru alles siis kui olin juba koju jõudnud... Vb tõesti mehed suudavad ainult ühte asja korraga teha, kui ma teen tööd, siis ma ei mõtle selle peale kui märjad on mu riided, kas mu pesumasin on kodus lõpetanud jne..
Aga ma ei virise, sest virisemisega ei jõua elus kuhugi.. Tõtt öelda olen ma õnnelik, ma olen õnnelik, kuna iga päevaga hakkab mu elu ainult paremaks muutuma ja ma olen saavutanud taas selle positiivse iseenda. See on kõige olulisem.

Midagi hetkel uut olulist pole, seega pole palju hetkel kirjutada.

18/07/2011

Niisiis.. On esmaspäev (kõige vastikum päev üldse kalendris). Täna tundsin tööle minnes üle pika aja sellist vastikut väsimust.. nagu mitte midagi teha ei tahaks. See ilmselt tulenes sellest et eile ma tõesti ei teinud mitte kui midagi (va pesu pesemine), ja alateadvuses oleks ma soovinud täna ka sellise päeva teha, kuid võta näpust.. Hommikul olin jälle kell 7 ilusti tööl, ülemus tõstis mulle suure hunniku palke, mida metallist puhastada ja ise loomulikult pani minema töölt.. Vahepeal helistas mulle maksuamet ja teatas et kas ma tulen maksudele ise järgi või kannavad üle, mis oli positiivne, kuna mul on seal tegelikult üks päris suur viga sees ja kui ma tahaks siis ma saaks ühe korra veel makse tagasi taodelda, kuna ma ei parandanud seda viga ära :). Tööpäev kestis kella 5-ni ja siis oli aeg koju tulla.. Ma olen viimasel ajal avastanud, et ma pigem istuks tööl või kusiganes mujal.. kui tuleks siia koju.. siin lihtsalt pole mitte kui midagi teha. Õnneks on mul kohe auto käes ja siis läheb trippimiseks ka:)

Täna sai siis ühe kaugelt sugulasega pikemalt räägitud elust ja eluolust, päris meeldiv oli üle pika aja ka teiste pereliikmetega suhelda.

Tänaseks aitab, ma pean homme kell 5 juba välja minema uksest.. ;)

What goes around, comes around

.. Ma ausõna hakkan karmat uskuma juba :). Viimasel ajal on kõik läinud aina paremaks. Ma sain oma viisa kätte.. Mis annab mulle veel ikka paar aastat siin imedemaal, samuti sain ma oma maksude asja korda, saan isegi rohkem tagasi kui ma arvasin.. Ja siis veel paar asja veel.. Nüüd on aeg sättida ühelt töölt teisele.. Elu on lill

Teisipäev

Tööpäev nagu tööpäev ikka.. Hommikul tõusin ilma äratuskellata kell 5 üles, ise ka ei tea miks, mis oli hea, sest sain ühe olulise asja ära klaaritud ühe olulise inimesega :) Ja tööpäev oli nagu alati. Koju tulles oli mul millegi pärast väga suur uni ja ma otsustasin tunnikese pikutada. Siis sain selle saatusliku telefoni kõne.. Nimelt üritan ma makse tagasi taodelda ja kuna ülemus oli mul 1 nr mu tax file nr, valesti kirjutatud siis maksuamet otsustas et ma olen ilmselgelt kriminaal ja üritan siin tegelikult ainult Austraalia riiki rämedamal kombel petta.. pärast pisikest vaidlust selle ilmselgelt ing k mitte just kõige paremini vallanud india neiuga, saime me kuldse kompromissi.. Ma ei olegi petis ja tegelikult oli tegu tõesti ainult inimloomuliku veaga. Kuid kui ma küsisin mida ma nüüd siis tegema pean et oma makse siiski tagasi saada, vastati mulle et ma ilmselt nüüd ei saagi.. Mille peale loomulikul väsinud ja pahur Madis soovis loomulikult kohe supervisoriga rääkida ja hoiatas ka palavalt et teemaks tuleb ka selle neiu töö pädevus, siis suutis see "Tore" naisterahvas ikkagi mingi skeemi välja mõelda, niiet ülemus peab ühe paberi sisse scannima ja kõik on korras.. Tore on elada riigis kus on tolerantsus ja üksteise mõistmine paigas.

Päikest:)

Niisiis sinine esmaspäev jälle.

Ma mõtlesin pikalt mida ma siia kirjutama peaks, sest ma ei olegi ju need mõned päevad mitte kui midagi teinud. Ma tunnen et mu elu hakkab lõpuks tagasi mu argipäeva rutiini saama. Hommikul tööle õhtul koju.. ja muud polegi. Nädalavahetuse otsustasin ka lihtsalt puhata ja filme vahtida, kahe päevaga vaatasin ma vist ala 8-9 filmi ära ja tunnen ennast suurepäraselt, oli plaan minna ka vanemate juurde, kuid mingil põhjusel lükkus see selle nädala peale üle. Täna lasi Andrew terve päeva viili ja ma pidin terve päeva elektri poste metallist puhastama, seega ma ei tunne hetkel oma käsi. Aga noh.. Elu on ju lill nagu öeldakse:)


St et kunagi hiljem kui ma valmis olen räägin pikemalt, hetkel tõesti pole energiat ka kõige suuremate soovidega:)

"Rahulik tööpäev"

"Rahulik" Oli see tööpäev just nimelt selle pärast et, uksest välja sai mindud täna 06.30 ja koju sai töölt tuldud pärast kella 9 õhtul.. Ma ei mäletagi, millal mul tegelikult nii pikk tööpäev on olnud ja millal ma tegelikult füüsiliselt ühe päeva jooksul haiget saanud olen. Nimelt koju tulles, keerasin ma kohe vannivee jooksma, ja vorpisin kiirelt 2 võileiba. Kui võilevaid valmis said, olin ma suure dilemma ees, kas ma söön võileivad enne ära ja siis lähen vanni, kuid siis läheb ju vannivesi külmaks, või ma käin enne vannis ära ja nälgin veel veidi? Pärast kiiret olukorra resumeerimist, otsustasin ma need võileivad siiski vannis lebotades ära manustada. Kuna siis ei lähe vannivesi külmaks ja ei pea nälgima ka!Vannis olles avastasin ma et mul on vasakul käel kaks suurt verevalumit ja ühel sõrmel on nahk täiesti maas. Seda avastades hakkasin ma kohe esimese asjana kõvasti naerma (Jah ma olengi hull!!). Nimelt sai mul täna seal firmas täpselt 6 kuud täis. Ja ma avastasin ühe huvitava elutõe jälle. Et jah.. Mulle saatis üks vana tuttav kunagi sms-i et muru ju oskab igaüks niita ja see ei tee ju kedagi veel kõvaks meheks.. Ma küll ei niida enam ammu muru, kuid ma olen ikka veel lihttööline, kuid samas.. Ma olen õppinud olema hea tööline, st inimesed austavad seda et ma neid lihtsaid asjugi seal teen. Sydneys olen ma viimased pea aasta aega olnud, mul on olnud selle aja peale 3 töökohta. Esimeses kahes olin ma aednik, kus ma tõesti niitsin muru. Nüüd olen ma saekaatris ka lihttööline, kes teeb küll pisikesi asju (no mitte enam eriti, sest ma ei ole näinud tööd, millega ma hakkama seal ei saaks ja ülemus saab, va klienditeenindus, kus ma oma eestlasliku olemusega seal lihtsalt läbi ei lööks). Kuid siiski ma olen hakanud tööd väärtustama, näiteks see aedniku töö oli konkreetselt SITT ja seda suurte tähtedega. Kuid nüüd on mul ju palju parem töö, ehk ma olen siiski teinud elus arengu edasi. Ja see on siililegi selge et seda tööd ma eluaeg tegema ei hakka. Minu meelest ei saa ükski normaalne mees, ennast meheks pidada enne, kui ta on oma elu jooksul vähemalt mingi aeg teinud rasket füüsilist tööd. Sest mina küll ei kujutaks ennast ette kui ma oleks terve oma elu elanud kuskil umbses kontoris arvuti ekraani vahtides (ka mina muidu õpin IT). Sellised mehed tavaliselt ei oska kodus isegi lambipirnigi vahetada, muudest töödest rääkimatta! Seega ma olen rahul sellega, kuhu maani ma oma elus hetkel jõudnud olen, kuigi arenguruumi veel on kõvasti. Ja lõppude lõpuks, kuidas me aru saame, mis töö on hea, kui me ei ole teinud mingi aeg seda ebameeldivamat ja seda vähem tasustamatut tööd? Täpselt samamoodi kuidas me saame elus aru kas naine(ka mees) on hea, kui pole olnud seda nö "Sitta naist"? Täpselt sama kehtib kõigega.. Nii kohvi,autode ja mis iganes veel.. Ehk igapäev me õpime midagi ja oleme sammuvõrra lähemal selle õige mina leidmisel.

Aga nüüd on aeg minna pikali, kell on juba 11 õhtul ja homme vaja jälle kell 6 tõusta:)

PS! Olles rahul oma iseseisvusega jätsin ma sinna vannituppa vedelema ka oma taldriku, mida ma ei kavatsegi sealt tänase päeva jooksul liigutada.

Hajameelne teisipäev:)

Niisiis.. On teisipäeva õhtu, ehk tänane päev on olnud tõesti vastikult üksluine ja igav, hommikul tööle, õhtul tagasi koju.. Nagu mitte midagi erilist pole. Kuid siiski päev otsa on mind vaevanud kaks mõtet, esimene on loomulikult mis on elu mõte? Nagu mitte et ma kuidagi moodi oleks vaimselt depressioonis või midagi, vaid üleüldiselt.. Mis oleks see mida iga inimene elus peaks tegema ja mis on see, mis ühendab meid kõiki? Ülemusega sellel teemal pikalt vaieldes, avastasime me kurva tõsiasja.. Elul kui sellisel ei olegi mõtet. Iga inimene elab oma elu täpselt selliseks nagu ta looduse poolt määratud on. Tema loomulikult hakkas mulle seletama mingitest maailma eri kordadest ja et kõike mõjutab tähtedeseis ja sellega muutub ka inimeste väärtushinnangud.. Kuid see juba on liiga palju... Vähemalt minu jaoks. Tõsi.. Läbi aastate on ju inimkond palju muutunud, kasvõi riietusstiilid, kombed, kultuurid.. Kuid siiski on ikkagi mõned asjad jäänud vääramatult paika.. Selleks on mees ja selleks on naine. Mulle tuleb selle teemaga kohe meelde Jan E Uuspõllu teatrietendus "Ürgmees" Kus ta seletab väga detailselt ära kuidas asjad olid kunagi, ja kuidas asjad on nüüd. Ja lõpptulemuseks on see, et meil on küll nüüd vinge tehnika, suured majad, autod, lennukid jms, kuid see praktiline elutõde on jäänud ikka samaks. Samuti kui me vaatame ajas tagasi leiame veel ka et alati on meil olnud ju inimeste liigitamine teatud klassidesse.. Sellesmõttes et ka koopainimestel oli ju kindel karjajuht, kes neid siis juhatas ja majandas, täpselt samamoodi on ka tänapäeval. Meil küll ei ole erinevaid hõime ja muud säärast, kuid meil on riik, kes meilt maksud röövib, kes meile erinevaid propakandasid peale surub ja muud säärast jama meile sisse igapäeva meedia süstib. Näiteks hetkel meil siin on tõsine teema meie peaministri Julia Gillard-i üle kus ta on oma 2010 augustis avalikult meedias öelnud välja et: . "There will be no carbon tax under the government I lead."

Link:

Kuid nüüd avalikult: Tunnistas et ta polevat seda kunagi öelnud.. Pikem video on sellest siin:



Aga see polnud põhiteema millest ma enne rääkisin, pigem oli see et me peame ka tänapäeva maailmas siiski leidma selle "õige koha karjas". Minult näiteks üks tuttav mainis hiljuti, et minu maailma vaade ei jõua rahast kaugemale.. Niisiis olles selle peale nüüd paar päeva mõelnud ja arutanud iseendaga, otsustasin ma küsida nõu kolmandalt ehk siis nö neutraalselt inimeselt.. Kas ja kui palju raha omab meie 21 saj väärtust, kas tõesti äkki ma mõtlen valesti? Esimese rahmakaga, küsis ta loomulikult vastu kas ma olen lolliks läinud või? Et temaga koos olles ma küll "raha" kui sellist eriti ei väärtusta, kuid sisimas ma tean ja tunnistan et see on paraku minu elu üks igapäevane osa.. Teenida raha! Edasi teemat lahates, leidsime siiski üksmeele, mis paraku suurimaks kurvastuseks kujunes välja nii, et paraku elame me hetkel maailmas, kus raha teenimine, kui selline määrab ära selle kuhu klassi me siiski kuulume, kas me oleme seal karjas need kes annavad vapratele jahimeestele odasi kätte ja neid hiljem teritada, või me oleme need kes annavad käsklusi?
Sellesmõttes ma ei ole kunagi oma elus soovinud olla väga rikas. Kuid samas olen ma soovinud olla materjaalselt iseseisev, et mul oleks olemas kodu, kuhu minna pärast tööpäeva, et mul oleks normaalne töö kuhu minna hommikuti ja et mul oleks olemas mingisugune auto, millega istuda Sydney venivates ummikutes ja väga hea oleks ka see kui ma saaksin selle kõrvalt natuke raha kõrvale panna? Suvila jaoks näiteks?

Seega.. Hetkel olen ma 22a vana, kui ma neid plaane ei teeks kohe, siis ilmselt 10a pärast oleks liiga hilja. Ma olen täpselt sellises vanuses, kus ma peaks ennast käsile võtma, ja tõesti pean natuke rohkem pingutama, et jõuda oma kuldse eesmärgini. Seega tasuta lõunaid siin maailmas pole. Õnn ei ole küll raha, kuid et selle õnneni jõuda, selleks on ikka veidi raha vaja ka. Ma ei näe küll kuidagi ette, kuidas ma oleks oma tulevase naisega näiteks koos õnnelik, kuskil kopli üürikorteris (ka see eluetapp on mul isiklikult läbitud, seega ma tean millest ma räägin). Kokkuvõttes on maailmas siiski asju mis ei muutu ja just nendest asjadest tuleks otsida elu mõtet, see on siis pere ja klass kuhu sa oled oma elu jooksul jõudnud. Inimesed on erinevad ja samamoodi ka õnne tähendus on erinev:)

Teine mõte oli märksa kõmulisem. Kui me laupäeva õhtul Aarega elutarkusi üksteisele avaldasime, jäi meil lahti teema: Kas samasoo ihaldajad peaksid lapsi saama lapsendada? Selles vaidluses me paraku üksmeelt ei leidnud.

Kuna ma olen siin austraalias juba üle 2a olnud, siis minu tolerantsi tase on ka kindlasti suurenenud ja kuna ma elan riigis, mille elupõhimõte on olnud läbi aegade "Give it a go" siis ma olen ka üks nendest kes tegelikult pooldab seda, tingimusel et neile rakendatakse natuke tugevam kontroll ja taustauuring.

Olles ise tegelikult õnnelik laps, st mul on olnud väga armastav ja toetav pere, olen ma ka kokku puutunud just nende lastega kes elavad just nimelt lastekodus. Ja minu kogemused ütlevad et see elu mis neil seal on, et ei paraku nii, nagu te näete erinevate lastekodude tutvustus videotes.. Tõsi neid ilusaid ja häid kohti jagub. Kuid siiski peaksime me lähtuma statistikast ja näidetest mis on meil reaalelus. Näiteks kiire google toob välja saidi, kus öeldakse konkreetselt: "Mitteametliku statistika järgi on vaid üks kolmandik lastekodulapsi edukad, see tähendab, et nad ei hakka jooma, ei pane toime kuritegusid ega satu vanglasse. See on kuiv statistika. Lihtsam on endale ette kujutada kolme 18aastast, kellest ainult üks suudab elus hakkama saada. Kaks ülejäänut vajuvad põhja."

Allikas: http://arhiiv.pohjarannik.ee/article.php?sid=6191

Ja kui me googeldame edasi, näeme neid pilte, videosid jms.. Mis tegelikult lastekodudes toimub.. Ma neid siia postitama ei hakka, kuna meil on ka nõrganärvilisi inimesi kes seda siin loevad, kuid siiski.. Vaatepilt on kurb.. kui mitte öelda vastik.
Kuid see ei ole siiski see kõige hullem, st see on väga hull.. Kuid kui netist uurida edasi.. Leiame me ühe õhtulehe artikli, kus on kirjas kuidas: "Noortekodu endine direktor, asedirektor Kulla Naaber ja endine raamatupidaja kantisid aastatega oma taskusse sadu tuhandeid kroone lastekodu raha, mistõttu vähemalt viis kasvandikku jäi ettenähtud priitoiduta ning uus direktor sai päranduseks 80 000 krooni suuruse võlakoorma."

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/145530

Seega ma loen selgelt välja et inimesed kes meie lastekodusid juhatavad varastavad meie enda riigi nö "tuleviku" tagant. Samas kui need kaks inimest suudavad pakkuda, neile lastele vastava kasvatuse, hariduse ja suudavad hoolitseda selle lapse eest nagu oma päris vanemad.. No cmmon kelle asi see on, mida need vanemad õhtuti magamistoas teevad?

Samuti tooks paar kiiret positiivset näidet ka
* http://www.adopt.org/assembled/diversity.html
* http://articles.cnn.com/2007-06-25/us/gay.adoption_1_gay-adoption-straight-parents-williams-institute?_s=PM:US

Ja neid on internetis veel ja veel.. Seega inimesed, kui me suudame neid inimesi päästa, kellel ei ole elus antud seda mida meile enamustel on, miks me peame siis oma kitsast silmaringist tingitud arusaamiste põhjal valima vahendeid?

Blue monday

Niisiis esmaspäeva hommik.. Kuna ma lubasin endale, et ema ei pea kindlasti mind yles helistama, siis ma tõusin esimese äratuskella peale juba üles. Olles ära joonud 3 kohvi ja söönud 2 vastikut ja kiiruga tehtud võileiba, oli aeg minna tervisekontrolli, samas, süda oli raske, seda x-ray pilti küll mingit motivatsiooni näha polnud, teepeal haiglasse silmasin ma pargis meest, kes tahtis seal koeraga mängida aga koeral oli ka ilmselgelt liiga hommik ja teda nagu ei huvitanud see pulk millele ta idee poolest pidi järgi jooksma. Aga lõpuks siis suure vaevaga jooksis, kahju oli.. Ma olen enam kui kindel et ta oleks palju parema meelega vedelenud kuskil diivanil, kui mingit pulka taga ajada. Haiglasse jõudes oli mul kirjas et see asub 4 korrusel, kus oli mu esimene reaksioon, ohh polegi palju rahvast järelikult läheb kiiresti.. kuid ei ma pidin minema 3 korrusele kus seis oli üsna nutune.. Selge siis.. liikusin siis valvelaua poole kus ennast registreerida saan, kus tuli välja et mul on ka kahte paberit vaja, mille ma olin küll juba ära täitnud, kuid loomulikult on need mul vanemate juures, kiiruga neid täites lõhkusin ma ka kogematta selle sekretääri pastaka ära, mille peale ta torisedes küsis: mis teil eestlastel viga on, alles eelmine eestlane sai ka sama asjaga hakkama.. Nojah, ehk peaks kvalikteetsemad pastakad muretsema? Edasi olin oodatud kopsupilti tegema, mis käis kiiresti ja ei olnudki kõige hullem seis, arst ei uskunud et ma olen mitu aastat suitsetaja, seega sellega on vist korras.. ka kõik ülejäänud protseduurid, läksid kiiresti, seal tutvusin ka ühe saatuse kaaslasega, kes tuli minust pea tund varem ja lahkus 2h hiljem.. Pidime reede kokku saama, eks siis tutvub lähemalt... Muud hetkel pole:)

First Shot

Ma otsustasin ka nüüd olla popp ja noortepärane ja hakata avalikult kirjutama oma tegemistest/mõtetest ja olemisest, ja olemine ei ole just kõige parem.. (Tänan Aare eilse õhtu eest.. ja tänase pohmelli). Ma ei tahaks hakata siin lahkama oma minevikku niipalju vaid hakkaks pigem keskenduma olevikule ja tulevikule. Olevik pole just kõige parem (kuid siiski kas kõik on nii halb ja nutune?). Mul on ju tegelikult kõik mis vaja olemas. Mul on armastav ja hooliv pere, kes on mulle olnud toeks, mis iganes mu elus ka ei ole juhtunud. Mul on töö, kus mu tegemisi ja olekut hinnatakse ja samuti on mul mingisugune tuleviku plaan eluks olemas ja seda juba 22a, ma olen oma elus kohanud piisavalt neid, kes ei tea mida nad elult tahavad ja ma leian et see ei ole õige. Kui sa tahad elus midagi saavutada, siis tuleb hakata tegutsema varakult, pärast võib olla juba nii et elu on lihtsalt üle sinu jooksnud ja keda sa siis süüdistada saad, peale iseenda? Nimelt olen ma ka üks neist eestlastest, kes on otsustanud oma kodumaa "Reeta" Ja sinna mitte elama minna. Neid põhjuseid on kindlasti rohkem kui üks. Ja kuna ma olen sealt juba üle 2a eemal olnud, siis ma ilmselt ei tunneks enam seal elades õnnelikult. Mul on plaan jääda siia.. Austraaliasse, maale kus on absoluutselt kõik võimalik ja viimane aasta mu elus on seda mulle ikka korralikult tõestanud, kuid siiski.. Ma ei ole kurb.. ohh ei.. Ma olen õnnelik et asjad läksid täpselt nii nagu nad läksid, ma olen viimase aastaga tegelikult palju õppinud. Ma olen õppinud, et inimesi tuleb palju paremini hoida, kellest sa tõesti hoolid, ma olen õppinud mitte vihkama(selle üle kusjuures ma olen kõige õnnelikum), ma olen õppinud et kui väga tahta siis on kõik võimalik, ja mis peamine ma olen õppinud olema õnnelik, selle üle mis mul on ja mis on eluks tegelikult vaja.

Ma tahaks teha kõigi maailma inimestele selgeks, et palun jätke mind selle eelmise suhte teemaga rahule, te ei suuda mind takistada sellest inimesest hoolimast, kuid ma olen otsustanud et me laseme üksteisel minna, ma olen õnnelik et tal on ilmselt keegi teine kes ta teeb õnnelikuks ja tegelikult teise inimese õnn peaks ju ka olema see kõige olulisem eks. Seega.. palun.. oli mis oli ja aitab, sellele kõigele paneme lõpu selle lauluga:

Three Days Grace

Niisiis on pühapäeva õhtu, ma olen terve päeva tegelenud sõprade piltide vaatamise, nende blogide lugemise ja vanade aegade meenutamisega, mul on kohutavalt hea meel, et mul on need mälestused nendega ja et nad on täpselt sellised nagu nad on. Aga see selleks. Lisaks kõigele muule on mul esimest korda yle pika aja päev, kus ma tõesti naudin elu.. Sellesmõttes et Päev hakkas mul pärast 12, ma isegi ei mäleta millal ma viimati nii hilja tõusin. Pärast esimest 3 tassi kohvi otsustasin oma elamises suured koristustalgud korraldada, mis kujunes pea 2h.. Loomulikult käis sinna juurde kõvasti mängiv rock muusika (mida ma olen just viimaselajal nautima hakanud, mulle ei ole eriti see kunagi peale läinud, kuid viimased kuud.. ma nagu muud ei tahakski). Pärast koristustalgusi otsustasin ma hakata pesu pesema, mis ei meeldinud mu pesumasinale ja ta otsustas katki minna. Kuna ma olen siin juba pea 2a olnud, on mul ellusuhtumine suhteliselt kindel, kui midagi katki läheb siis on vaja see korda teha, kuid kui ma ei oska seda romontida siis ma ikkagi proovin.. Mis kujunes välja uputuseks vannitoas, kuid pärast tõsist maadlust ja kui olukord hakkas juba kujunema pesumasina kasuks, sain ma ta ikkagi korda, parandusmeetodiks oli siis üks kõva rusikahoop, mille peale ta sai aru, et parem oleks ikkagi pesu puhtaks pesta. Kindel võit ühesõnaga. Pärast seda otsustasin minna jõusaali, mis kujunes 1.5h täielikuks ajaraiskamiseks, kuna eilne 1.5 kasti õlut Aarega oli tänasesse päeva jätnud oma kindla jälje, kuid vähemalt ka käisin ja tegin midagi.

Ja tänast päeva kavatsen ma lõpetada, korraliku välja magamisega, sest ma ei mäletagi millal ma seda sporti viimati harrastasin, homme ju vaja minna tervisekontrolli, mis on vajalik minu kooli minekuks:)

Tänast päeva jääb lõpetama lugu mis on minnd terve päeva kummitanud:

Five Finger Death Punch Far from Home