Niisiis.. On teisipäeva õhtu, ehk tänane päev on olnud tõesti vastikult üksluine ja igav, hommikul tööle, õhtul tagasi koju.. Nagu mitte midagi erilist pole. Kuid siiski päev otsa on mind vaevanud kaks mõtet, esimene on loomulikult mis on elu mõte? Nagu mitte et ma kuidagi moodi oleks vaimselt depressioonis või midagi, vaid üleüldiselt.. Mis oleks see mida iga inimene elus peaks tegema ja mis on see, mis ühendab meid kõiki? Ülemusega sellel teemal pikalt vaieldes, avastasime me kurva tõsiasja.. Elul kui sellisel ei olegi mõtet. Iga inimene elab oma elu täpselt selliseks nagu ta looduse poolt määratud on. Tema loomulikult hakkas mulle seletama mingitest maailma eri kordadest ja et kõike mõjutab tähtedeseis ja sellega muutub ka inimeste väärtushinnangud.. Kuid see juba on liiga palju... Vähemalt minu jaoks. Tõsi.. Läbi aastate on ju inimkond palju muutunud, kasvõi riietusstiilid, kombed, kultuurid.. Kuid siiski on ikkagi mõned asjad jäänud vääramatult paika.. Selleks on mees ja selleks on naine. Mulle tuleb selle teemaga kohe meelde Jan E Uuspõllu teatrietendus "Ürgmees" Kus ta seletab väga detailselt ära kuidas asjad olid kunagi, ja kuidas asjad on nüüd. Ja lõpptulemuseks on see, et meil on küll nüüd vinge tehnika, suured majad, autod, lennukid jms, kuid see praktiline elutõde on jäänud ikka samaks. Samuti kui me vaatame ajas tagasi leiame veel ka et alati on meil olnud ju inimeste liigitamine teatud klassidesse.. Sellesmõttes et ka koopainimestel oli ju kindel karjajuht, kes neid siis juhatas ja majandas, täpselt samamoodi on ka tänapäeval. Meil küll ei ole erinevaid hõime ja muud säärast, kuid meil on riik, kes meilt maksud röövib, kes meile erinevaid propakandasid peale surub ja muud säärast jama meile sisse igapäeva meedia süstib. Näiteks hetkel meil siin on tõsine teema meie peaministri Julia Gillard-i üle kus ta on oma 2010 augustis avalikult meedias öelnud välja et: . "There will be no carbon tax under the government I lead."
Link:
Kuid nüüd avalikult: Tunnistas et ta polevat seda kunagi öelnud.. Pikem video on sellest siin:
Aga see polnud põhiteema millest ma enne rääkisin, pigem oli see et me peame ka tänapäeva maailmas siiski leidma selle "õige koha karjas". Minult näiteks üks tuttav mainis hiljuti, et minu maailma vaade ei jõua rahast kaugemale.. Niisiis olles selle peale nüüd paar päeva mõelnud ja arutanud iseendaga, otsustasin ma küsida nõu kolmandalt ehk siis nö neutraalselt inimeselt.. Kas ja kui palju raha omab meie 21 saj väärtust, kas tõesti äkki ma mõtlen valesti? Esimese rahmakaga, küsis ta loomulikult vastu kas ma olen lolliks läinud või? Et temaga koos olles ma küll "raha" kui sellist eriti ei väärtusta, kuid sisimas ma tean ja tunnistan et see on paraku minu elu üks igapäevane osa.. Teenida raha! Edasi teemat lahates, leidsime siiski üksmeele, mis paraku suurimaks kurvastuseks kujunes välja nii, et paraku elame me hetkel maailmas, kus raha teenimine, kui selline määrab ära selle kuhu klassi me siiski kuulume, kas me oleme seal karjas need kes annavad vapratele jahimeestele odasi kätte ja neid hiljem teritada, või me oleme need kes annavad käsklusi?
Sellesmõttes ma ei ole kunagi oma elus soovinud olla väga rikas. Kuid samas olen ma soovinud olla materjaalselt iseseisev, et mul oleks olemas kodu, kuhu minna pärast tööpäeva, et mul oleks normaalne töö kuhu minna hommikuti ja et mul oleks olemas mingisugune auto, millega istuda Sydney venivates ummikutes ja väga hea oleks ka see kui ma saaksin selle kõrvalt natuke raha kõrvale panna? Suvila jaoks näiteks?
Seega.. Hetkel olen ma 22a vana, kui ma neid plaane ei teeks kohe, siis ilmselt 10a pärast oleks liiga hilja. Ma olen täpselt sellises vanuses, kus ma peaks ennast käsile võtma, ja tõesti pean natuke rohkem pingutama, et jõuda oma kuldse eesmärgini. Seega tasuta lõunaid siin maailmas pole. Õnn ei ole küll raha, kuid et selle õnneni jõuda, selleks on ikka veidi raha vaja ka. Ma ei näe küll kuidagi ette, kuidas ma oleks oma tulevase naisega näiteks koos õnnelik, kuskil kopli üürikorteris (ka see eluetapp on mul isiklikult läbitud, seega ma tean millest ma räägin). Kokkuvõttes on maailmas siiski asju mis ei muutu ja just nendest asjadest tuleks otsida elu mõtet, see on siis pere ja klass kuhu sa oled oma elu jooksul jõudnud. Inimesed on erinevad ja samamoodi ka õnne tähendus on erinev:)
Teine mõte oli märksa kõmulisem. Kui me laupäeva õhtul Aarega elutarkusi üksteisele avaldasime, jäi meil lahti teema: Kas samasoo ihaldajad peaksid lapsi saama lapsendada? Selles vaidluses me paraku üksmeelt ei leidnud.
Kuna ma olen siin austraalias juba üle 2a olnud, siis minu tolerantsi tase on ka kindlasti suurenenud ja kuna ma elan riigis, mille elupõhimõte on olnud läbi aegade "Give it a go" siis ma olen ka üks nendest kes tegelikult pooldab seda, tingimusel et neile rakendatakse natuke tugevam kontroll ja taustauuring.
Olles ise tegelikult õnnelik laps, st mul on olnud väga armastav ja toetav pere, olen ma ka kokku puutunud just nende lastega kes elavad just nimelt lastekodus. Ja minu kogemused ütlevad et see elu mis neil seal on, et ei paraku nii, nagu te näete erinevate lastekodude tutvustus videotes.. Tõsi neid ilusaid ja häid kohti jagub. Kuid siiski peaksime me lähtuma statistikast ja näidetest mis on meil reaalelus. Näiteks kiire google toob välja saidi, kus öeldakse konkreetselt: "Mitteametliku statistika järgi on vaid üks kolmandik lastekodulapsi edukad, see tähendab, et nad ei hakka jooma, ei pane toime kuritegusid ega satu vanglasse. See on kuiv statistika. Lihtsam on endale ette kujutada kolme 18aastast, kellest ainult üks suudab elus hakkama saada. Kaks ülejäänut vajuvad põhja."
Allikas: http://arhiiv.pohjarannik.ee/article.php?sid=6191
Ja kui me googeldame edasi, näeme neid pilte, videosid jms.. Mis tegelikult lastekodudes toimub.. Ma neid siia postitama ei hakka, kuna meil on ka nõrganärvilisi inimesi kes seda siin loevad, kuid siiski.. Vaatepilt on kurb.. kui mitte öelda vastik.
Kuid see ei ole siiski see kõige hullem, st see on väga hull.. Kuid kui netist uurida edasi.. Leiame me ühe õhtulehe artikli, kus on kirjas kuidas: "Noortekodu endine direktor, asedirektor Kulla Naaber ja endine raamatupidaja kantisid aastatega oma taskusse sadu tuhandeid kroone lastekodu raha, mistõttu vähemalt viis kasvandikku jäi ettenähtud priitoiduta ning uus direktor sai päranduseks 80 000 krooni suuruse võlakoorma."
Allikas: http://www.ohtuleht.ee/145530
Seega ma loen selgelt välja et inimesed kes meie lastekodusid juhatavad varastavad meie enda riigi nö "tuleviku" tagant. Samas kui need kaks inimest suudavad pakkuda, neile lastele vastava kasvatuse, hariduse ja suudavad hoolitseda selle lapse eest nagu oma päris vanemad.. No cmmon kelle asi see on, mida need vanemad õhtuti magamistoas teevad?
Samuti tooks paar kiiret positiivset näidet ka
* http://www.adopt.org/assembled/diversity.html
* http://articles.cnn.com/2007-06-25/us/gay.adoption_1_gay-adoption-straight-parents-williams-institute?_s=PM:US
Ja neid on internetis veel ja veel.. Seega inimesed, kui me suudame neid inimesi päästa, kellel ei ole elus antud seda mida meile enamustel on, miks me peame siis oma kitsast silmaringist tingitud arusaamiste põhjal valima vahendeid?
