On reede. Hommikul sain veidi kauem magada, kuna vihma kõvasti kallas väljas ja kiiret polnud. Töölt tulles, polnud mul kehas kohta, mis oleks kuiv olnud, kuid ma sain sellest aru alles siis kui olin juba koju jõudnud... Vb tõesti mehed suudavad ainult ühte asja korraga teha, kui ma teen tööd, siis ma ei mõtle selle peale kui märjad on mu riided, kas mu pesumasin on kodus lõpetanud jne..
Aga ma ei virise, sest virisemisega ei jõua elus kuhugi.. Tõtt öelda olen ma õnnelik, ma olen õnnelik, kuna iga päevaga hakkab mu elu ainult paremaks muutuma ja ma olen saavutanud taas selle positiivse iseenda. See on kõige olulisem.
Midagi hetkel uut olulist pole, seega pole palju hetkel kirjutada.
