"Rahulik" Oli see tööpäev just nimelt selle pärast et, uksest välja sai mindud täna 06.30 ja koju sai töölt tuldud pärast kella 9 õhtul.. Ma ei mäletagi, millal mul tegelikult nii pikk tööpäev on olnud ja millal ma tegelikult füüsiliselt ühe päeva jooksul haiget saanud olen. Nimelt koju tulles, keerasin ma kohe vannivee jooksma, ja vorpisin kiirelt 2 võileiba. Kui võilevaid valmis said, olin ma suure dilemma ees, kas ma söön võileivad enne ära ja siis lähen vanni, kuid siis läheb ju vannivesi külmaks, või ma käin enne vannis ära ja nälgin veel veidi? Pärast kiiret olukorra resumeerimist, otsustasin ma need võileivad siiski vannis lebotades ära manustada. Kuna siis ei lähe vannivesi külmaks ja ei pea nälgima ka!Vannis olles avastasin ma et mul on vasakul käel kaks suurt verevalumit ja ühel sõrmel on nahk täiesti maas. Seda avastades hakkasin ma kohe esimese asjana kõvasti naerma (Jah ma olengi hull!!). Nimelt sai mul täna seal firmas täpselt 6 kuud täis. Ja ma avastasin ühe huvitava elutõe jälle. Et jah.. Mulle saatis üks vana tuttav kunagi sms-i et muru ju oskab igaüks niita ja see ei tee ju kedagi veel kõvaks meheks.. Ma küll ei niida enam ammu muru, kuid ma olen ikka veel lihttööline, kuid samas.. Ma olen õppinud olema hea tööline, st inimesed austavad seda et ma neid lihtsaid asjugi seal teen. Sydneys olen ma viimased pea aasta aega olnud, mul on olnud selle aja peale 3 töökohta. Esimeses kahes olin ma aednik, kus ma tõesti niitsin muru. Nüüd olen ma saekaatris ka lihttööline, kes teeb küll pisikesi asju (no mitte enam eriti, sest ma ei ole näinud tööd, millega ma hakkama seal ei saaks ja ülemus saab, va klienditeenindus, kus ma oma eestlasliku olemusega seal lihtsalt läbi ei lööks). Kuid siiski ma olen hakanud tööd väärtustama, näiteks see aedniku töö oli konkreetselt SITT ja seda suurte tähtedega. Kuid nüüd on mul ju palju parem töö, ehk ma olen siiski teinud elus arengu edasi. Ja see on siililegi selge et seda tööd ma eluaeg tegema ei hakka. Minu meelest ei saa ükski normaalne mees, ennast meheks pidada enne, kui ta on oma elu jooksul vähemalt mingi aeg teinud rasket füüsilist tööd. Sest mina küll ei kujutaks ennast ette kui ma oleks terve oma elu elanud kuskil umbses kontoris arvuti ekraani vahtides (ka mina muidu õpin IT). Sellised mehed tavaliselt ei oska kodus isegi lambipirnigi vahetada, muudest töödest rääkimatta! Seega ma olen rahul sellega, kuhu maani ma oma elus hetkel jõudnud olen, kuigi arenguruumi veel on kõvasti. Ja lõppude lõpuks, kuidas me aru saame, mis töö on hea, kui me ei ole teinud mingi aeg seda ebameeldivamat ja seda vähem tasustamatut tööd? Täpselt samamoodi kuidas me saame elus aru kas naine(ka mees) on hea, kui pole olnud seda nö "Sitta naist"? Täpselt sama kehtib kõigega.. Nii kohvi,autode ja mis iganes veel.. Ehk igapäev me õpime midagi ja oleme sammuvõrra lähemal selle õige mina leidmisel.
Aga nüüd on aeg minna pikali, kell on juba 11 õhtul ja homme vaja jälle kell 6 tõusta:)
PS! Olles rahul oma iseseisvusega jätsin ma sinna vannituppa vedelema ka oma taldriku, mida ma ei kavatsegi sealt tänase päeva jooksul liigutada.
